Paari sõnaga noorhobuse õpetamise koolitusest

21.mai 2011, laupäev. Ilus kevadine ja soe ilm. Õpihuvilised kogunesid Särevere talli ette ja ootasid põnevusega, et mis toimuma hakkab. Kuna grupp oli väike, siis otsustati, et suundume kohe karjamaale noorhobuste ja sälgude juurde. Seal sai räägitud, kuidas ja millal alustada varsa õpetamist ning kuidas see mõjutab tema ülejäänud elu. Arutleti ka selle üle, et kui ei hakka varsaga tegelema sünnist saadik ja lased tal nn. lapsepõlve nautida, siis milline hobune temast kasvab ja kas siis on ikka lihtsam teda õpetada? Veenduti selles, et lihtsam on varsaga tegeleda, kes on väike ja totu veel, kuna 2-3 aastane hobune on juba suur ja oma väljakujunenud maailmavaatega, kuhu tõenäoliselt inimene ei kuulu. Kõik said proovida sälu jalgade ülesvõtmist seal samas karjamaal, kusjuures hobused olid kõik lahti. Samas ka sai vaadelda hobuste käitumist karjas, Kati seletuste saatel, et miks nii või naa hobused käitusid.
Pärast sälgude teema ammendamist suunduti tagasi talli poole. Sealt võeti boksist kaasa 2 hobust (1 tiine mära õppehobusele seltsiks) ning siseneti nendega maneeži. Algas õpe hobuse ohjamisest. Kati näitas ette ning seletas väga põhjalikult kuidas, millal ja mismoodi alustada ning missugused ohud võivad varitseda noore hobuse õpetamisel. Kõik said ise ka proovida ohjamist ja olla ohjaja abiline, kes talutas alguses hobust. Sõideti isegi slaalomit. Selle teema lõpetuseks palus Kati veel mul näidata kuidas edasi minna ohjamise õpetustega (tal oli kergem kõrvalt seletada sel ajal kui mina näitasin), kuidas nurki sõita, kuidas volte teha ja üleüldse mida see ohjamine annab ja mida kõike sellega saab saavutada.
Pärast väikest lõunapausi võeti järgmine hobune ning õpe jätkus kordetreeninguga. Ka see teema sai põhjalikult läbi võetud, et kuidas alustada ja kuidas teha hobusele selgeks, et ta peaks ümber sinu liikuma. Ka siin said kõik oma kätt proovida, olles abiline või kordetaja ning hiljem ka kordetaja ilma abiliseta. Välja sai toodud ka põhilised vead kordetaja poolt ja kuidas hobune sellele reageerib.
Meie vapper grupp oli pärast seda päeva täis uut entusiasmi ning kõik lubasid kohe koju minna ja järele proovida. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et super koolitus oli. Seda võis nii selgelt välja lugeda õpilaste nägudelt, et isegi tagasiside lehti ei pidanud täitma :) Päris lõpetuseks võib öelda seda, et tore oli et teised ei tulnud, oleksidki muidu ilusa päeva ära rikkunud :D ... Ok, nali naljaks, aga tegelikul oli kurb tõdeda, et ainult viis inimest (ja ainult kaks nendest projekti peredest) olid piisavalt motiveeritud tulemaks välja õppima... :(

AGA MUIDU OLI MEIL LAHE PÄEV!!! Ja ma julgen arvata, et kohalolijad nõustuvad minuga.

Suured tänud Kati Leutonenile ja viiele vaprale osalejale.

Päikest,
Ivi

Kuidas Rosina endale uue kodu sai...

Sellest on vist umbes aasta kui hakkasime endale hobust otsima. Hobune oli meile mõlemale justkui lapsepõlve unistuseks olnud, vahepeal mõtlesin juba et võibolla see ainult unistuseks jääbki. Kuid õnneks läks teisiti ja hobuotsingud viisid meid kokku Heiferi projektiga.

Pärast pikka pikka ootamist jõudis lõpuks kätte see päev mil võisime oma hobusele - Rosinale järgi minna. See juhtus siis 15. mail pühapäeval. Treiler auto taga hakkasime Pärnu poole sõitma, kus meid juba oodati. Kõigepealt näitasid Liina ja Boriss meile mõned nipid ja õpetasid meile Ralliku peal kuidas kordetamine käib, pärast proovisime temaga ratsutada ka.

Ja siis läks lahti... Oli aeg Rosina treileri peale panna ja kodu poole hakata minema. Ta vist natuke tunnetas ette, et asi kisub jamaks, sest läks tükk aega enne kui nad Rapuntsliga karjamaalt kätte saadi. Sellele järgnevad 2 tundi ei olnud sugugui meeldivamad, sest see pime ja kõle treiler oli viimane koht kuhu Rosina minna tahtis. Proovisime küll hea ja kurjaga, eest tõmmates ja tagant lükates, leivaga ja ilma, aga ikka ei midagi. Hobu oli ikka kangekaelne nagu eesel ja tema jõud käis ikka vabalt kolme mehe omast üle. Siis pandi Ester treilerisse Rosinale eeskujuks - kui see ka ei aidanud, siis käis vahepeal küll mõte peast läbi, et peame vist ilma Rosinata koju tagasi minema. Kuid tundus, et ta lõpuks vist lihtsalt andis alla ja harjus olukorraga. Lõpuks saime koduteekonda alustada. Sõit kestis umbes 2 tundi. Kui koju jõudsime olime kõige hullemaks valmis, kartsime, et võibolla on talle treiler iseäranis armsaks saanud ja et ta väljameelitamiseks tuleb päts leiba ja paar tundi aega varuda, kuid õnneks läks seekord kõik libedalt. Rosina keeras ennast treileris ringi, vaatas mõne minuti oma uut kodu, hüppas siis ise treilerist maha ja läks koplisse rohtu sööma. Nii et lõppkokkuvõttes läks kõik väga hästi ja meie oleme oma hobuse üle väga õnnelikud. Niipalju võib veel muidugi öelda, et ootame huviga seda laupäevast noorhobuse õpetamise koolitust!

Tervitused Harjumaalt!

Marit ja Kalmer.

RaHe

Eile sündis projektile selle aasta esimene märavarss ja tegijaks mutiks oli Aida. Suured õnnitlused perele ja värskele titemammale!

Päikest,
Ivi

Tervitused kõigile!

Kirjutan nüüd kirja, mida ma oleks tahtnud kirjtuada kohe peale psühhokursust aga läks nii nagu alati... ;).

Esiteks ma väga kiidan viimast koolitust. Keegi pole sel teemal siin sõna võtnud aga ma tunnen, et peab sellest rääkima. Kõik kes te kohal polnud, kui teil kunagi veel on võimalust seda loengut kuulama minna, siis kasutage seda võimalust! Tagantjärele tundub, et see kohalolnud 18 inimest oli nii võrratu asja jaoks vähe, kohti oli ju tegelikult veel küllaga. Koolitus oli ÜLIhea, st Kati Leutonen luges seda asja väga hästi, ta ilmselgest teadis mida ta räägib ja oskas seda ka väga hästi edasi anda. See koolitus oli ÜLIvajalik ja see peaks olema üks esimesi koolitusi üldse, igale hobusepidajale. Minu isiklik arvamus ;).

Mida tarka teada saime. Nagu Kati alguses ütles, et loengu kokkuvõte on see, et hobune on saakloom, hobune on karjaloom ja hobune on klautrofoobiline. Ja et põhimõtteliselt see ongi kõik mida teadama peab, sest kõik muu tuleneb sellest. Muidugi oli seal palju muid huvitavaid tähelepanekuid ja arutlusi. Jutt oli loogiline (minu arvates) ja et rohkem edasi anda kulub teine 7 tundi (koos kohvi- ja lõunapausidega :D). No või tegelt rohkem (või vähem?), sest mina nii hästi ei tea ega oska kui Kati :P. Aga Ivi lubas temal olevad mingid paberid eelmisest samast koolitusest sisse skännida ja Koduhobu blogisse õppematerjalide alla üles riputada (kuigi ega loengut kuulamata vist äkki sealt palju mõistagi.. a mine tea). Ootan seda väga (hoolimata sellest, et üritasin olla korralik konspekteerija :)).

Teisest vallast tahaks kirjutada seda, et nagu ma 22. märtsi postituses kirjutasin, oli meil peale 17. märtsi kohtumist kaks konkreetset kokkulepet. Esiteks pidime mõtlema hobuplaani teemadel. Mina panin oma mõtted virtuaalpaberile ja kes neid näha soovib, siis neile ma lahkelt saadan. Andsin oma virtuaalpaberi ka Ivile. Paraku ei saanud ma mingeid muid mõtteid kelleltki teiselt aga loodame, et minu mõtetegi üle mõeldakse ja sel teemal edaspidi veel arutletakse. Samuti on kahju sellest, et ei mul ega ka kellelgi teisel ei tulnud pähe paluda ja ise kaasa võtta kui olemas hobupäevikuid, et need kel pole saaks mõtteid ja snitti võtta. Aga püüan siis ise enne järgmist koolitust siin hõigata, et võtke kaasa ;)

Lõpetuseks kolm täiesti hobuvälist pilti. Eelmise aasta savivoolimisest on nüüd minu käes (sest ma olin vist viimane kel polnud veel omi asju käes ja Ivi tõi kõik olemasoleva mulle) hulk töid mis meile ei kuulu. Kes vähegi tunnistab mõne töö enda omaks, siis andke teada ja toimetan teieni järgnevatel koolitustel kus osalen. Seal on ka selliseid asju mis on vist mõne muu tüki küljest pudenenud aga mina ei võta endale selle üle otsustusõigust. Lõputult ma enda käes neid ei hoia (Ivi neid ka tagasi ei tahtnud), eks ma teen veel mõne meeldetuletuse siia mõne kuu jooksul aga kui sügise alguseks on veel mõni töö minu käes siis võtan endale küll julguse need asjad kas oma majapidamises kasutusse võtta või midagi veel hullemat :). Niiet olge julged oma töid enda omaks tunnistama!







Parimat ja kaunist kevadet!

PS! Meie hobsid on ka elus ja terved, üks naudib vastassugupoole tähelepanu ja teine kahjuks jäi ilma oma sootunnusest aga paraneb jõudsalt ;)

Tervitused Kargojalt...
...ilus aeg on - kõik tärkab ja hopad pole ka enam nii hullu väljanägemisega, kui nii kuu eest ;)
Kirjutan veidi meist - eeskätt Randast. Olin siin vahepeal päris mure ta pärast. Ja kui üks kogenum hobu-inimene ka soovitas nö "asja tõsisemalt võtta", kutsusingi ikka veti kohale... See köha ei tahtnud taanduda ja vahepeal tuli ka ninast kollast ollust ja kuna ta pole kunagi eriti keblaka olemisega olnud, pigem ikka rahulik väärikas proua, siis hakkasingi kartma, et ehk midagi tõsisemat ja peab antibiotsi kuuri läbi tegema.
Õnneks nii hull asi pole. Aga hea tunne on, kui proffesionaal kinnitab, et kopsudes mingit tõsist kahinat pole (ehk siis midagi sellist, mis näitaks, et nüüd kohe ravi peale - pigem selline kunagi varem põetu järelkaja või nii...) Siis sai Randa ka kraaditud :) esmakordselt - ka temp oli norm. Kuid igaks juhuks sai võetud vereproov (kaela pealt), ja selle vastus selgub homme. Kahtluse all on allergia näidud - mingid hallituseosed heintes näit. Eks see meie peamine mure on ikka kuiva heina tolm. Nüüd, kus värsket rohtu peale tuleb, hakkab ka köhatamisi vähemaks jääma.
Tegin järelduse, et sel suvel lasen heinad kohe suvel ära tuua, et saaks nad kuivalt küüni (nii palju kui mahub) ja ülejäänud maapinnast kõrgemale ja mingi kate peale. Ette andes, tuleb ikka rull lahti harutada, et võimalikult palju tolmu ära pudeneks. Ja kui sellest jääb väheseks, siis tuleb vähemalt Randa ports läbi kasta/niisutada.
Kummaline on see, et just need mured, on meid Randaga lähendanud... Olen ju sellega seoses ka palju enam temaga koos olnud, kuid miski muu on veel, mida ei osakagi sõnades väljendada. On see vastastikune usaldus, mis on kasvanud? Sest pole ju kerge ja norm. lasta kellelgi võõral enda strateegilise piirkonna kallal askeldada :) - kuid me saime hakkama. Ja see, kuidas Randa peale neid protseduure jätkuvalt rahulikult meie juures seisis (suisa tukkus) - selles oli midagi nii armast ja kodust...
Olen saanud oma hopadega rohkem koos olla ja see on juba kuhjaga me läbisaamistele juurede andnud. Loodan aga enamat... Meil paistab huvitav suvi tulevat ;)
Teilegi sama...