Hiidlane Atilaid ja armukade Teeba.

Juba mitmendat päeva on meil siin huvitav olnud. Teeba sai omale suveromanssi (kuigi hetkel veel on talv). Kuti nimeks on Atilaid ning tuli ta meie juurde üle mere Hiiumaalt. Ta tuli siia mõttega, et soovib õppida, kuidas olla ratsahobune ja ehk ka õppida vankri vedamist. Ta on kolme aastane juba ja aeg on hakata täiskasvanuks. Sügiseks loodab ta leida endale armastava kodu, kus jätkata oma eluteekonda. Praegu vaba liikumist vaadates, tundub mulle, et ta sobiks isegi koolisõitu ja üle lumehangede hüppab ka suure lennuga. Eelmisel aastal Hiiumaal eesti tõugu noorhobuste ülevaatusel hinnati teda esimese auhinnaga 2-aastaste täkkude seas. Sellel suvel lähme uuesti ülevaatusele täku litsentsi püüdma.

Selline oli olukord enne suurt sula Teeba boksi ees

... Aga kogu oma uhkest  ja samal ajal armsast välimusest hoolimata Teebale ta ei meeldinud esimesed päevad kohe üldse mitte. Nüüdseks on nad juba nii palju leppinud, et vähemalt ei kakelda siis kui mind pole, aga kui mina välja ilmun, siis hakkab Teeba kohe näitama sissetungijale oma kohta kätte. Ma arvasin küll, et mu hobune on õnnelik kui talle sõbra toon (ehk siis teise hobuse). Räägitakse ju, et hobused ei taha üksinda elada... Praegu tundub, et Teeba on igati pidi õnnetu, sest kogu mu tähelepanu ei kuulu enam ainult temale. Ma pean ennast nüüd jagama ja see ei meeldi talle üldse. Kuigi ma tean, et ajaga nad lepivad ära ja siis jälle on probleem, kuidas üks hobune teisest lahutada... Aga, ma arvan, et ma saame hakkama... vähemalt esialgu.

Tervitused Mõisa talust,
Ivi