Meil, projekti juhtkonnal ja projektiperedel, on suhe. Meil on juhtkonna ja projektiperede vaheline suhe. Iga suhe on vähemalt kahepoolne akt. Praegu leiavad oletatavasti mõlemad pooled, et selles suhtes on midagi valesti. Isegi kui ka ainult üks osapool selles suhtes leiaks, et midagi on valesti, tuleks minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt selle probleemiga tegeleda. Ja kuna suhe on alati vähemalt kahepoolne, siis leian ma, et kui midagi on valesti, siis on oletatavasti mõlemal osapoolel omad vead tehtud. Võib-olla olen ma naiivne, kui loodan, et konstruktuktiivne arutelu suudaks meievahelist suhtlemisvaegust ja valestimõistmisi leevendada ja probleeme lahendada. Aitaks üles leida vead, et saaks mõelda kuidas edasi. Meie pere peab, õigemini sooviks, Heiferiga lõpuni minna, mitte seda projekti pooleli jätta. Meil kulub selle projekti lõpuni veel vähemalt kaks aastat. Mina ei soovi seda kahte aastat jätkata senises varjatud vastumeelsuse ja ettevaatlikult kompiva suhtlemise õhkkonnas. Mina ei võitle kellegi umbmäärase isiku või grupi õiguste eest, mina võitlen iseenda õiguste eest. Õiguse eest olla teineteist austavas partnerlussuhtes mitte ühepoolselt dikteerivas ülemuse-alluva suhtes. Just nii ma paraku tunnen, nii valus kui see tõdemus ka pole. Kes seda võitlust veel peaks pidama kui mitte mina? Mul on kurb kui Sina seda jamaks nimetad. Ei soovi ma ka ei peatada ega lõpeda ega muul moel takistada Heiferi hobuprojekti, ei ole kunagi soovinud. Ei soovi ma mitte kuidagi segi paisata või kahtluse alla seada Heiferi põhimõtteid või asjaolu, et tegemist on heategevusliku projektiga. Meie pooleteiseaasta tagused ettepanekud tulid siirast soovist projekti kulgemist selgemaks ja reaalsemaks muuta. Ainuke tagasiside mida me saime oli see, et need ettepanekud on mõttetud ja need ei kuulu arutamisele. Iga meie, kas ühine või ainult ühe pere poolt, katse viidata mingitele segastele asjaoludele või probleemile, lõpeb Sinu poolt vihjega lahkumisavaldusele. See ei ole konstruktiive ehk lahendusi pakkuv arutelu. Ei ole projekt see mis meie õigusi piirab, projekt ei alanda meid, projekt ei pane meid majanduslikult raskesse olukorda. Paraku juhtkonnapoolsed pidevad vihjed lahkumisavaldusele alandavad küll.
Ei saaks öelda, et me ei väärtusta oma hobust, et me ei hindaks seda võimalust mis me oleme saanud. Ei saa ka öelda, et me ei naudiks oma hobust. Iga pere omamoodi, olenevalt sellest, milleks neil hobune olemas on. Meie pere näiteks jõudis nädalajagu päevi tagasi arusaamisele, et meie unistus oma hobusega mööda ümberkaudset maastikku ratsutada on saavutatud, kui ainult lumi ära sulaks. See oli väga rõõmus tõdemus, kuna me oleme suutnud iseseisvalt oma hobusega jõuda niikaugele, et kõik kes vähegi suudavad sadulas või muidu seljas püsida saavad seda teha ja me suudame ka sadulas olles talle selgeks teha mida me tahame. Loomulikult ei ole me peale sellist saavutust altid lihtsalt projektist välja astuma ja oleks väga kurvad kui keegi teine leiab, et me ei vääri enam selle hobusega edasiminekut. Ja loomulikult on veel palju mida õppida ja treenida.
Ma ei ole ka absoluutselt kade, kui projektivälised hobusehuvilised projektist kasu saavad ja meiega koos koolitustel käivad. Mul on selle üle väga hea meel, kui õnnestub seeläbi teistega suhelda. Konkreetsel juhul ajas segadusse ja ärritas tõdemus, et eelnevalt selgitusi saamata peame ühtäkki ise seda teadmata justnagu võitlema koha eest koolitustel mis on meile lepinguga kohustuslikuks tehtud.
Soovitad olla aktiivne ja ettevõtlik. Kuidas Sa nimetad siis meie eelnimetatud ettepanekuid ja soovi diskussioni pidada? Mina näen seda küll valmisolekuna positiivseks koostööks ja avatud suhtlemiseks. Teie poolt ootaks samuti valmisolekut postiivseks koostööks ja avatud suhtlemiseks. Järjekordne viide lahkumisavaldusele ja vihjed justnagu oleksime pahatahtlikud, oma võimalusi mitte hindavad ja eriliselt omakasupüüdlikud inimesed ei ole seda. Me ei tahagi mingit tantsu enda ümber. Tahaks lihtsalt tunda, et meiega arvestatakse.
Mulle paistab, et meie katsed saavutada diskussiooni tunduvad Sulle järjekordse justnagu vaenulik nõudmisena. Tundub, et Sa justnagu kardaksid aruteluga kaasnevaid võimalikke muutusi. Miks küll? Me ei ürita ju põhimõtteid muuta ega kahtluse alla seada, me ei ürita õõnestada Sinu positsiooni ega väita, et Sa ei saa hakkama. Sa teed väga suurt ja tänuväärset tööd ja seda kirega. Väga vähesed suudavad seda. Me soovime vaid projekti rikastavat partnerlussuhet mitte pidevat ulaka ja rumala koolilapse tunnet.
Loomulikult läheb see projekt edasi. Me kõik soovime, et see projekt läheks edasi ja et see lõppeks edukalt meie jaoks ning ka meie järel liituvatele peredele.
Palun vabandada ka hetkearutelusse tekkinud ägedushoogusid. Mind isiklikult mõned neist vägagi üllatavad. Üllatab just mõni inimene nende taga. See tekitab küsimuse, miks tekkisid sellised reageeringud? Ehk on neil natukenegi põhjust nii reageerida? Püüdke mõista nende põhjusi ja kui ise ei saa aru, siis küsige miks. Ärge võtke iga arvamusavalduse peale meile arusaamatut ründavat kaitsepositsiooni. Ja võtke meie selgitusi, arvamusi ja ettepanekuid tõsiselt. Mitte et ma õigustaks selliseid ägedaid reageeringuid. Me kõik teeme vigu, olen ka mina teinud. Püüame koos lahendusi leida, üksi ei saa.
Ja Urve, õnn peitub tõesti väga tavalistes ja lihtsates asjades ja selle õnne leiab igaüks ainult iseenda seest, ei kuskilt mujalt. Mis ei tähenda, et me peaks taluma välismaailmast kõike. Kui ma olen osa millestki, ja näen, et seda miskit saab muuta paremaks/paremini toimivaks ja kui see mulle korda läheb, siis ma vähemalt üritan.
Ikka parimaga
Lootuses leida lahendus KOOS
Age
4 kommentaari:
Tänan Age see oli väga inspireeriv ja ma loodan, et paljud tundsid ennast vähekenegi ühe osana sellest.
Kas siis mure poole pealt või lihtsast asjast tekkivast õnnest.
Ma olen õnnelik kui mind ümbritsevad inimesed ja loomad on õnnelikud. Seda juhtub päris tihti!
Tänud, Age, Sulle põhjaliku ja kalkuleeriva mõtteavalduse eest.
Teie poolt mulle edastatud mõtted ja ettepanekud ei ole jäänud tähelepanuta - kui mäletate, siis 2009 aasta sügisel, oktoobrikuus korraldasin spetsiaalselt kokkusaamise, kus arutasime läbi Heifer projektide põhimõtted, sh ... mul on väga kahju, kui see tähelepanuta jäi ... said seal läbi arutatud ka teiepoolsed mõtted.
Olen seda meelt, et see blogi ei ole päris õige koht sellisteks kirjalikeks avaldusteks - loodud sai ta hoopis teise eesmärgiga ... ja ma loodan, et ta hakkab oma eesmärki täitma eeskätt meie toredate hobusehuviliste hüvanguks.
Oled jätkuvalt täitsa nõus sellega, et kui midagi on projektis osalejatele arusaamatut projekti läbiviimise jm küsimuste osas, siis tuleb nendest rääkida. Olen täiesti nõus kokku saama, asjad kenasti läbi arutama ja ma usun, et suudame sõbralikult projekti tegevuses jätkata.
Päikeseliste tervitustega ja ilusat Vabariigi aastapäeva soovides,
Jah, Urve, ma mäletan väga hästi seda koolitust, mille Sa korraldasid ja mille peamine eesmärk oli Heiferi põhimõtted. Paraku oli just see koolitus see kus me lootsime küll oma ettepanekute arutelu, aga Heiferi põhimõtete kõrval seda ei toimunud, kuna kõik ettepanekud lükati lihtsalt tagasi ja põhjenduseks toodi alati, et seda pole vaja, kõik toimib niigi hästi. Meile tundus nii ettepanekuid tehes, ning tundub ka praegu, et ei toimi asjad piisavalt hästi (ja probleem võib olla selles, et tegemist on hobustega, kelledelt inimene ise nõuab rohkem ja põhimõtteliselt erinevaid asju kui küülikutelt, lammastelt või veistelt). Aga seda me saame meie kokkusaamisel juba arutada :). Loodetavasti leiame varsti ka sobiva aja.
Lootusrikkalt
Age
Tere Age,
Paralleelselt koos ome eilse vastusega, pakkusin ma ka Sulle välja meie kohtumise aja ja koha, et ühiselt võimalikud arusaamatused läbi arutada.
Edastasin selle Sinu e-mailile age.alas@gmail.com. Palun anna mulle tagasisidet, kui oled minu kirja kätte saanud. Hetkel külvame siin blogis lugejates selliselt suheldes ainult segadust ...
Päikest,
Urve
Postita kommentaar