Ühel ilusal talvisel päeval juhtus ime, küll tilluke aga kummaline.
Nimelt jõudis hilinenud jõulukink ka meie talu õuele, inimeste näol, kes otsustasid mulle appi tulla......
Usun, et kõik kes olid 17.12.2010 PRSP koolitusel Tori rahvamajas said osa minu tunnetest-mida mul on õigus tunda, minu emotsioonidest-mida mul on õigus tunda ja minu meelehärmist-mida mul on ka õigus tunda.

Oli hetki, mil mul oli tunne, et ju ma olengi omakasupüüdlikult tasuta hobuse võtnud, ehkki jah on kindlasti tuhandeid inimesi kellel oleks Teda rohkem vaja. Samas kui rääkisin meie väiksest "Peletisest", kes meil sirgub jäi kõlama lause, et me ei ole oma hobusega kokku laulatatud ja ma võin Aktiva projektile tagasi anda. Tõsi see on, ma ei saa aru, kuidas on see seotud minu väikese "Peletisega", kuna mammiga meil suhe täitsa Ok.
Jah, ma ei palunud abi, võib olla kurtsin vaid oma kurba saatust, mis tuleb mu võhiklikkusest ja teadmatusest, kuid oli inimesi kes mu ahastust nägid.
Tänud Kristale, kes üritas mind lohutada ja hea sõnaga toetada, kuid veel suuremad tänud hilinenud päkapikkudele;);), kes saatsid korda tõelise ime, tillukese aga kummalise.......

Kui kellelgi on tekkinud küsimus, et miks ma seda vana teemat nüüd üles soendan, siis vastan sellele nii- Ühtki suppi ei sööda nii tuliselt kui keedetakse, vaja ikka lasta jahtuda.
Nii ka minul oli vaja oma emotsioonid ja tunded selgeks mõelda - loomulikult olen ma õnnelik, et meie perel oli õnn saada hobune ja olen arvamusel et projektis osalevad pered teevad kõik mis nende võimuses, et nende loomadel hea oleks, kuid meie võimed ja võimalused on erinevad......

Niisiis räägiks meie imest……
29.12.2010 keskpäeva paiku laekuski Kalvipoeg oma päkapiku meeskonnaga kohale. Alustuseks tassike kohvi, siis suur nõudmise peale sadul näppu ja põllale. Loomulikult Aktiva vaatas, kes need johmakad seal vahivad ja pani plagama, seepeale sai kogu päkapiku meeskond tuppa tagasi pekstud ja ma hakkasin oma suksuga sõbrasuhteid looma. Suure petuga võtsin sõbra näppu ja meeskond tormas jälle põllale. Niisiis meelitasime mis meelitasime saime sadula selga ja sõit võis alata. Alguses ei tahtnud Aktiva küll asjast midagi kuulda, kuna tema harjunud käekõrval lapsi vedama, kuid paar tugevamat obadust ribide vahele ja rodeo läks lahti. Mõni neiu pigistas küll kõvasti silmad kinni ja piilus sõrmede vahel, kuid lõpuks lahenes kõik hästi. Peale paart tiiru lumes panime suksud boksi.
Tegime mõne tassi kohvi ja alustasime rakendamist.
Loomulikult algasid juba probleemid mära boksist kätte saamisega, kuna väike „Peletis“ pidi nüüd boksi jääma. Kui lõpuks Aktiva väljas oli ,siis minu meheraasuke sulges korduvalt boksi ust, nagu oleks võidelnud seitsme pealise lohega, kuid selgus, et ta kontrollib tagalat, et meie väike peletis punuma ei paneks. Ma ei tea kuidas see küll õnnestus, kuid kui mina põllale jõudsin seisis Aktiva juba vagusi ja algas rangide kaela panek, kui selgus, et oleks suuremaid range vaja ja ma läksin suurematele rangidele rinnuserihma tooma oli juba Aktiva aiste vahel ja "Kalevipoeg" seal veel toimetas midagi. Varsti teatati pidulikult, et sõit võib alata.
No siis tulid vapra "Kalevipoja "ponnistused sügavas lumes, küll ree kõrval, küll taga küll peal.
Kui tiir koplile peale tehtud kutsuti kõiki saanisõitu, kuid kuna lumi nii paks ja vedamine raske ja kui veel meie sugused raskekaallased ree peale ronida tahavad tuli ajada välja meie raudne ratsu ja põllale rada teha.
Ootamine tundus pikk ja pinev, lõpuks otsustas Aktiva, et vaja pojake üle vaadata ja pani plagama. Ehmatusest rabatud "Kalevipoeg" rippus veits aisa küljes kuid taltsutas peagi suksu. No siis tuli regi ümber pöörata, kuna oli kaks võimalust kas kodu poole üle lume alla mattunud traktori või siis naistekari appi ja regi ümber. Otsustati teha seda viimast kasutades neiukeste südikust ja jõudu. Peale seda oodati kuna raudne ratsu oma töö lõpetab, ning meie meekonna pea seisis seal Aktivaga koos ja ootas millal saaks uuesti tööle hakata.
Kuid ootamisest väsinud Aktiva ei olnud enam sugugi koostöö aldis küll ta sai aisa lahti ja tegi muud vigurit, kuid kuna ta nägi et need ei ole asjad mis seda hullu meeskonda peatavad otsustas ta aisa lihtsalt puruks väänata. See oli siis pidulik lõpp meie rakendamisele.
Edasi pidi tulema seaprae koht, kuid kuna söök pidi iseseisvalt valmima siis oli see maitsetu ja pooltoores, kuid minu hamba all vähemalt ei karjunud ja loodan, et teised said ka kõhu täis.
Lõpuks tuli rahvas koju saata ja reaalsesse maailma naasta.

Muidugi olin nii väge täis, et kole kohe. Järgmisel päeval võtsin valjad ja harjad ning mõtlesin, et silun suhteid, kuid oh seda pettunud loomakest, ta vaatas mind kui hirmutist ja ligi ei tulnud. Niisiis tegin otsuse, et kuna boksi ta tuleb tegelen temaga hiljem. Õhtul lasin suksu boksi, andsin aega see peotäis iga õhtust kaera nahka pista ja tõin ta uuesti boksist välja, jättes väikese peletise boksi mööbeldama. Siis me puhastasime ja puhastasime, kammisime ja harjasime, lõpuks valjastasime ja saduldasime, ning jalutasime natuke sadula ja valjastega ümber maja, ning siis oli aeg õhtale saada. Eks nüüd tuleb temaga mängida kuni ta mind jälle usaldab, sest see "Kalevipoja" meeskond oli tõeliselt hirmutav:)

Tänaseks olen nii mõnedki päevad oma protseduure teinud - hobused boksi, mära tagasi välja, edasi hügieeni tuur, siis valjad ja sadul. Ise veel selga ei ole saanud, mu jalg ei tõuse kohe mitte nii kõrgele, et end sadulasse vinnata, kuid olen Aktiva seljas laipa ja jahukotti mänginud. Päeval oli nii põnev vaadata, kuidas Aktiva ootab juba, et temaga midagi ette võtta ja väike „Peletis“ on ka juba aru saanud, et kui ta mammiga tegutseda ei lase pannakse ta boksi ja need seinad on oi kui tugevad. Muidugi on ta leidnud endale huvitava lelu, nimelt kütab kuti kirgi regi, käib teine päevas mitu korda aiast väljas rege uurimas – ju tutvub oma tulevikuga………..

Jätan siia mõned pildid meie päkapikkude ponnistustest ja soovin Teile kärarikast Euro aastat!!!