Lõpetage ometigi ära ...

see projektisisene ussitamine ja üksteise mürgitamine!

See projekt ei olnud mõeldud selleks - idee oli teises kohas - anda nendele inimestele, kes on kaua aega endale hobust soovinud VÕIMALUS hobune saada ja saada selle juurde vajalikud koolitused, et oma hobusega toime tulla ja kindlasti ka hea seltskond, kellega koos oleks mõnus kokku saada ja oma hobusest rääkida.

Mis on sellest toredast seltskonnast saanud praeguseks?
Minust on tehtud mingi suur koletis, keda ka minu ammused väga head tuttavad lausa kardavad; pered on hirmutatud ära hobuste käestvõtmisega, inimeste häbiposti riputamisega, paika on pandud kindel suhtlemisliin, millest üle astuda ei tohi, avalikult asjadest ei räägita, vaid seljataga toimub mingi väga huvitav susserdamine ... mida veel????

Kas te kõige selle toimuva käigus ei unusta ära peamist - oma hobust? Milleks on vaja teha üksteistele mõttetult haiget? Milleks seda kõike, mis projektis viimased kuud toimub, on vaja ..... asjad on tegelikult palju lihtsamad, kui te hetkel hirmusilmas endale ette kujutate.

Kas on keegi näinud internetis videosid oma hobustest, häbiposti panduna?
Kas me Iviga käitusime peresid külastades teiega halvasti?
Milleks paisutatakse ülesse mõttetud emotsioonid - vaadakse ise ka oma hobust ja oma enda tegemisi natuke positiivsema poole pealt .... olge vähe sõbralikumad teineteise suhtes.

Uskuge, ma räägin toimuvatest asjadest avalikult vähe, aga ma tean, mis ümberringi toimub. Tean rohkem, kui arvata oskate - Eesti on tõeliselt väike! Ma olen oodanud ja ma ootan edasi, millal igaüks ise julgeb oma mõtted mulle ja teistele projekti peredele otse välja öelda. Me saame sellega üheskoos hakkama.

Muide, minu käest ei küsinud kuupäeva kokkuleppimisel keegi, kas see ka mulle sobib, telefon oli mul käepärast olemas, kuigi ma ise ei saanud Age ja Ahto juurde minna. Igal juhul olen ma väga pettunud projektijuhi Liina tegevuses, kes organiseerib praegu perede kokkusaamist vahetult enne projekti põhimõtete ja läbiviimise koolitust ja kes ei tegutse kahjuks juba pikemat aega projekti põhimõtete kohaselt. Ma ei saa kedagi sundida, aga asi on projektis tõesti läinud juba väga inetuks.

Kui projekt ei täida oma eesmärki, siis on tõesti võimalik projekt tunnistada ka läbikukkunuks ning kõik vahendid rahastajatele tagastada. See, viimane, ei ole eesmärk, kuhu meil oleks vaja jõuda.

Kati Murutar ütles oma artiklis "Rikosheti naised" tegelikult väga õieti - vistrik tuleb välja pigistada, haigus kuitahes valusate võtetega välja arstida, muidu sureb kogu keha...

Igal juhul ootan ma 04.oktoobril Tori Rahvamajja kõiki neid projekti peresid, kes soovivad projektis osalemist jätkata ja minna sõbralikult üheskoos edasi, nii nagu see oli projekti alguses. Vahet ei ole, kui palju teid kokku tuleb - tulevad õiged inimesed, need kes tunnevad, et teevad õiget asja ... ülejäänute osas - projektis osalemine ei ole kellelegi kohustuslik.

Urve